Mare Kandre
1962 - 2005
(Estnisk text)

 Mare Kandre kodulehekülg
Mare Kandre

armastusejanuline üksiklane ja Jumal enesega rahulolev hellitatud tedretähniline paksuke: “kaks poissi,/ mõlemad väga üksildased/ (ehkki kumbki omamoodi)./ See oli siis, kui kõik oli veel jagatud Kuradiks, inimeseks ja Jumalaks,/ kes kõik kolm elasid omaette,/ millest pikapeale,/ nagu me kõik ju oleme kogenud,/ tulenesid saatuslikud tagajärjed elule selles maailmas, mida taevas siin nüüd varjab.”
  Varasematest romaanidest peetakse kõige tugevamaks sünget lapsepõlvekirjeldust Aliide, Aliide (1991), hilisematest romaanidest on kõige suuremat tähelepanu äratanud Bestiarium (1999) ja Xavier (2002). Tema kirjastaja andmetel olevat olnud pooleli järgmine teos, mis nüüd jääb lõpetamata.
  Võimalik, et Mare Kandre sügav hingeline kibedus ja “maailmas võõrsil”-tunne juurdus kuidagiviisi ka tema pagulaspäritolus.

Ehkki Mare Kandre põlvnes eesti pagulastest, ei pea rootsi ajakirjandus seda tavaliselt nimetamisväärseks, küll aga on kriitikud tema eesti nimest tuletanud rootsi keelde uue omadussõna: kandresk, kandrelik. Eesti keelde ei ole siiani kahjuks midagi Mare Kandre loomingust jõudnud, sest tema erakordne, proosaluulet meenutav rootsi keel on tõlkijaid hirmutanud. “Loomingu Raamatukogu” sarjas on aga ettevalmistusjärgus tõlge tema iroonilisest proosapoeemist “Naine ja dr. Dreuf” (Quinnan och Dr. Dreuf, 1994): see on satiir doktor Freudi ja tema naisekäsitluse vastu ning ühtlasi selle mahasalatud naise silmade läbi nähtud maailmaajalugu.

  Anu Saluäär
Loomingule
Eesti

 

  
Pärast ülestõusmispühi ilmus kõikides Rootsi ajalehtedes, nii üleriigilistes kui kohalikes, rabav uudis: Mare Kandre surnud. Lahkunud suurel neljapäeval kõigest 42 aasta vanuses, perekonna sõnul “õnnetusjuhtumi tagajärjel”. Lahkunud on üks omapärasemaid rootsi kirjanikke, üheteistkümne raamatu autor, millest igaüks äratas ilmumisel alati erakordset tähelepanu. Debüteerinud 22-aastasena poeetilise lapsepõlve-kirjeldusega “Teisel maal” (I ett annat land, 1984), hakati Mare Kandret otsekohe pidama imelapseks ja rootsi kirjanduse suureks lootuseks. Edaspidine looming täitis selle lootuse. Omanäolise sugestiivsusega lahkas ta oma esimestes teostes tõrjutud inimese maailma, sageli lapse või murdeealise tüdruku perspektiivist.
  Hilisematesse romaanidesse sugenes sünge ja lõikav iroonia kogu maailma suhtes. Vahest kõige suurema lugejamenu saavutas ta poeemivormis romaaniga “Kurat ja Jumal” (Djävulen och Gud, 1993), pahupidi pööratud loomislooga, kus Kurat on kõhetu,